SS Artiklid
20.01.2016

Põhjakonn 2015 vahejuhtum.

Kaitseliidu õppus „Põhjakonn“ öise vahejuhtumi memo.
Teksti autor: Gunnar Richter
Laupäeva õhtul otsustasid kohalikud noored nelja autoga minna kaitseväe harjutusalale lõbusõitu tegema. See ala tundus neile turvalisena, sest nii sai vältida riigi maanteel seiklemist autodega, mis ei olnud tehniliselt korras. Vägijooke tarbinud seltskond ju teadis, et nn. külavaheteel ei ole ka liikluspolitsei patrulle. Nende õnnetuseks olid kaitseliitlased käimas oleva õppuse käigus teele pannud miinivälja imitatsioonid ja teetõkked. Noored otsustasidki naljaviluks oma tsiviilautodega tõketega rammu katsuda, teadmata seda, et paigaldatud tõkked peavad kinni sõjamasina, rääkimata siis tavalisest tänavasõidu autost.
 
Kui nad olid parajalt tõketes ukerdanud, tulid neid miinivälja valvanud patrull korrale kutsuma. Võitlejate jutt oli lühike: siin läbipääsu pole ja lahkuge! Viinauimas noored, nähes, et nende bravuurikas käitumine ei kanna vilja, lahkusid autodega. Kuna nad kohalikena tundsid harjutusala hästi, siis jätkati mööda kõrvalteid teekonda läbi harjutusala lõuna suunas. Peatselt jõudsid nad järgmise üksuse paiknemisalale, kus patrull nad kinni pidas, et kontrollida seiklejate kavatsusi. Nüüd kargas üks noormees rooli tagant välja ja valas oma viha eelmises kontrollpunktis äpardumiste eest patrulli peale välja.
Noorte kohkumus oli suur kui hämarast metsast astus jao jagu automaatidega relvastatud kaitseliitlasi teepeale ja võtsid sisse kaitsepositsiooni. Selle peale otsustasid kaks tagumist autot kiiresti sündmuskohalt tuldud teed pidi põgeneda. Kisa peale kohale jõudnud kompanii parameedik uuris noorte käest pahameele põhjusi. Noored protesteerisid üksteise võidu, et nende liikumisvabadust on jämedalt piiratud ja süüdistasid kaitseväelasi toorejõu kasutamises.
„See pole normaalne kui sõjaväelased, kes peaksid meid kaitsma, tulevad meile kallale ja takistavad meie liikumisvabadust. Siin ei ole ju keelatud liikuda. Tõkkepuu oli üleval ja punast lippu heisatud ei olnud“ skandeeris purjakil autojuht üle metsa karjudes.
Meedik rahustas ta maha ja kontrollides visuaalselt ka teise autojuhi seisundit andis julgestusjaole korralduse ümber autode asuda ringkaitsesse. Käskjalaga saadeti ettekanne ohtlikest külalistest kompanii ülemale, kes jaosuuruse üksusega sündmuskohale kiirustas. Vahepeal oli parameedik andnud autojuhtidele korralduse lülitada automootorid välja. „ Me ei keela teil edasi liikuda, aga seda peate kahjuks tegema jalgsi, sest teie hulgas pole mitte kedagi, kes oleks kaine ja autod on teil tehniliselt mitte korras ehk mitte sõidukõlbulikud. Lülitage oma automootorid välja!“, teatas resoluutselt kompanii parameedik lõbusale seltskonnale.
 
Kaitseliitlastel polnud vaja pikalt analüüsida. Kogu seltskond ei suutnud adekvaatselt vestelda ega kahel jalal ilma tuge otsides liikuda. Loobiti ka vägijookide taarat teele. Esimesel avariiliste tunnustega autol oli parem tagumine rehv puudu ja sõidetud oli palja velje peal. Teine auto esistange oli avariitunnustega, katkise parema esitulega ja vasak tagumine rehv oli ribadeks sõidetud, lisaks puudus autol eesmine registreerimisnumber. Selle teate peale muutus seltskond agressiivseks kuid kindlameelseks jäänud kaitseliitlase korraldusi täideti punktuaalselt.
 
Kohale saabunud ülem, saanud olukorrast täpse ülevaate, tegi ettekande pataljoni ülemale, kes mõne aja pärast saabus samuti sündmuspaigale. Pataljoni ülem teatas olukorrast politseile. Kompanii ülem saatis motoriseeritud luureüksuse harjutusala piirile politsei patrullile vastu. Lõbus seltskond, kuulnud kaitseliitlaste kavatsustest, grupeerus ümber: juhid istusid auto tagaistmele ja teatasid, et nemad pole nende autodega sõitnud, et need kes autosid juhtisid põgenesid kahe ära läinud autoga.
 
Paar noormeest proovisid tüli norida kuid parameedik rahustas nad maha ja andis neile mõista, et kui nad annavad põhjuse, siis sõjaväepolitsei koolitusega võitlejad on nad sunnitud ohutuks tegema. Neil on valida, kas olla rahulikud, oodata politsei saabumine ära või tulla kaitseväelastele kallale ja lasta ennast füüsiliselt kinni pidada ja oodata politsei saabumist käed raudus külmal maapinnal lebades. Kaine mõistus või kunagi enne kogetu sundis agressiivseid noormehi ennast talitsema. Mingi hetk hiljem tärkas paaril noormehel peas mingi mõte ja nad koristasid auto ümbruses vedelenud õlle purgid maast ja peitsid autosse. Edasi võtsid nad autosalongid käsile. Ära peideti vedelikuga 5l kanistrid ja kogu taara. Üles otsiti ka istme alla peidetud telefonid. Üks noormees tegi bravuurselt oletatava kõne politseile. Lisaks kontrolliti võimalust põgenemiseks, kuid nähes, et autode juures seisvad ilma relvadeta kaitseväelased jälgisid iga nende liigutust ja tee peal ees ja taga 20 meetri kaugusel olid relvadega kaitseliitlased kaitse positsiooni sisse võtnud, loobusid nad igasugusest põgenemiskatsest.
 
Prooviti ka mentaalset provotseerimist, aga nähes, et selle kuulamiseks puuduvad kaitseliitlastel kõrvad, jäädi lihtsalt ropendades sajatama. Parameedik aga soovitas selle tegevuse ära lõpetada, sest kaitseliitlaste hulgas oli noori keskkooli lõpuklasside õpilasi, kellele selline teguviis ei ole eeskujuks. Halba eeskuju purjus inimesed reeglina ei anna. Edaspidi kui kellelgi mõni roppus huulilt lendu läks järgnesid sellele vabandussõnad. Kuna seltskonna tuju kõikus rahulikust kuni agressiivse käitumiseni tuli neid hoida pidevas vestluses. Nii uuritigi noorte käest, kas nad ei soovi kaitseliitu astuda. Selle peale nad teatasid, et ei soovi kuna neil on niigi vähe vaba aega.
 
Parameedik oli sunnitud ära kuulama ühe noormehe pika jutu, kuidas teda ajateenistusse ei võetud, sest arstlikkomisjon leidis terve nimekirja ihuhädasid. Tüdrukud arvasid, et neile piisab sellest kui nad laigulises vormis noormehi näevad. Mingi hetk väsis seltskond jutuajamisest ära ja sulgus ühte autosse. Nii nad istusid seal kuuekesi kuni kaugelt paistsid kahe auto tuled. Politsei saabus. Koheselt kargasid usinamad autost välja ja esiotsa tormasid politsei juurde põhiseadusest tuleneva isiku õigusriivest teatama. Politsei, kes oli aupaklikult takseerinud julgestusmeeskonna kaitsepositsioone ja sellest julgust saanud, kamandas nad autosse tagasi ning kuulas kaitseliitlase esikõneleja ettekande ära.  Politsei pilk muutus murelikuks. Nad olid kahekesi, aga seltskond oli kuuekesi. Lisaks olid noored agressiivsed.
Kui poleks kaitseliitlasi, siis oleksid nad väga täbaras olukorras. Kaitseliitlased küsisid mitu korda, kas nad vajavad abi olukorra lahendamisel, politsei vaikis. Kaitseliitlased võtsid positsiooni mõned meetrid tagasi. Agressiivsemad noormehed seda nähes asusid politseiga kontakti. Politsei määras neile auto taga seismise koha. Nad ei allunud. Alles siis kui kaitseliitlased ära ootamata politsei abipalvet sekkusid, kuuletusid noormehed. Tähtis oli, et olukord ei eskaleeruks. Ainult ühel noorel oli kaasas isikut tõendav dokument. Teised teadsid soravalt oma ID numbrid ja nime ütlemisega said nad ka kenasti hakkama. Politsei andis info telefonitsi väidetavalt oma ülemusele edasi. Nende näost peegeldus, et nad pole olukorra arenguga rahul.
 
Oli midagi, mis neid segas edasi tegutsema, kas telefonitsi saadud info isikute kohta või muu asi. Kindlasti üheks asjaoluks oli see, et kaitseliitlased ei suutnud pimedas metsas vettpidavalt tõestada, kes olid juhid. Väidetud juhid loomulikult keeldusid tunnistusi andmast, öeldes et „tegelikud juhid“ lahkusid sündmuskohalt ja nemad neid hästi ei tunne ning kaitseliitlased valetavad. Ühesõnaga ütlustest tuli välja, et noored sõitsid metsa „Jumala abiga“. Üritati ka politseile kurjade kaitseväelaste kohta avaldust teha, aga kuuldes, et ebakaine isiku käest avaldusi vastu ei võeta, loobuti sellest kavatsusest.
 
Aeg lendas ja seisti tegevusetult. Kompanii parameedik uuris uuesti politsei kavatsuste kohta ja küsis väga konkreetselt, et kas nad soovivad abi? Politsei vastas ebalevalt, et nad nagu sooviksid kuid mingisuguseid volitusi ei anna. Kohal olev pataljoni ülem tegi politseile üheselt selgeks, et see seltskond segab kaitseliidu õppust ja nad tuleb viivitamatult alalt ära saata kui kutsumata külalised. Lisaks patrulli lõpetanud vaba aega nautiv jagu oli endiselt kaitse positsioonidel, hoolimata sellest, et nad oleksid pidanud juba tund aega tagasi oma kasinat uneaega arvestades puhkama minema.
 
Politsei vastas nüüd kindlalt, et soovivad abi agressiivsete noormeeste transportimisel abi. Pataljoni ülem andis kohe ka vastuse: „Meie kohus on politseid toetada ja te saate transpordivahendi koos eskortiva meeskonnaga.“ Vahepeal oli kompanii ülema abi juba ettenägelikult andnud korralduse veoauto ettevalmistamiseks. Ülesanne oli keeruline, sest kõikidel veoautodel oli õppuse varustus peal, sest kompanii oli rünnakufaasis. Kõige vähem oli asju õppuse moona vedaval autol. Nii võetigi kiirelt padruni kastid veoautolt maha ja aeti auto ette. Eskortima läksid ilma relvadeta jagu. Politsei võttis kaks tüdrukut oma autosse ja kaitseliitlased käsutasid neli purjakil noormest veoauto kasti.
 
Sõideti Kadrina bussipeatusse. Sõidu ajal provotseerisid noormehed kaitseliitlasi nii eesti keeles kui soome keeles, kuid kõik oli asjatu. Kaitseliitlaste kõrvad oli nendele kurdid. Rivi korras jalastuti. Naljakas, noormehed teadsid väga täpselt kuidas see käib. Politsei lasi seltskonna vabaks. Kaks noormeest provotseerisid veel kaitseliitlasi sellega, et harjutasid nende rinnasiltidelt nimede lugemist. Lubati veel, et kaitseliitlased vallandatakse kaitseväest. Selle eest lubas hoolitseda noormees, kelle isa oli advokaat. Lisaks lubati „vanale sõbrale“ brigaadikindral Roosimäele vahejuhtumist teatada ja tema võtab kindlasti meid vastutusele. Üks noormees nõudis kirjapulka ja paberit, et avaldus kirjutada. Ta olla selle üle pooletunnise kastisõidu jooksul kaineks saanud.
Kaitseliitlastele anti korraldus „autole“ ja alustati sõitu tagasi üksuse paiknemisalale. Nii mõnegi silmist võis lugeda välja pettumust ja tüdimust. Tuldi ju vabatahtlikult kaasa selleks, et saada kogemust ja äkki läheb ikka „äksoniks“. Mõni neist jõudis juba kahetseda, et kaasa tuli, sest kaotati väärtusliku uneaega. Need sisulistelt joodikutega jändamisele kulutatud 3 tundi oleks võinud kulutada oma noorliikmete peale, et õpetada neile öiseid liikumis viise ja iseärasusi. Täiesti raisatud aeg! Lõbusa seltskonna sõiduvahendid, aga seisid järgmisel päeval kurvalt keset teed sillerdava päikese käes, just täpsel sellel kohal, kus patrull nad peatasid. Põhjakad viskasid nalja, et need ootavad liitlaste abramseid!
 
Loo õpetus:
 1. Alati tuleb panna üksuse paiknemisala perimeetrisse raadiosidega patrull. Patrulli peab toetama julgestusmeeskond.
 
2. Teedel olev patrull peab olema varustatud fotoaparaadiga, sest kõik sündmused tuleb fikseerida, et hiljem oleks vettpidavad tõendid. See ei ole esimene õppus, kus fotoaparaadi vajalikus on tulnud ilmsiks.
 
3. Sõjaväepolitsei õpe on oluline osa ka kaitseliitlasele: isikute kinnipidamine, käitumine kinnipidamisel, jõu kasutamise õiguslikud alused ja olukorra dokumenteerimine.
 
Kokkuvõtlik hinnang sündmusele:
Põhja kompanii liikmed käitusid äärmiselt distsiplineeritult. Korraldustele alluti koheselt ja sõjaväelasliku täpsusega. Eriti meeldis perimeetri kaitse ja julgestusjao positsioonide valik. Oma kindlameelsusega näidati vastastele  oma tugevust. Ebakaines olekus tsiviilisikud said koheselt aru, et nendega ei tehta nalja ja igasugune agressiivne rünne lõpeb neile ebameeldivasse seisundisse panemisega.
 
Ka naispolitseinik märkis kiitvalt:“ ma ei julgenud alguses isegi autost välja tulla kui nägin punase otsmiku lampide rivi ja nende all klaasistunud hiilgavaid silmi“.
 
Siinkohal teen ettepaneku kompanii ülemale, avaldada kiitust õigesti käitunud patrullile ja julgestusjaole.
 
Gunnar Richter
Nooremveebel
Õppuse kompanii parameediku ülesannetes.

Artiklid