SS Artiklid
20.01.2016

Põhja Kompanii sissiõppel

Teksti autor: n-srs T.T.

Samal nädalavahetusel, kui suurem osa Põhjakompaniist tegi tutvust uute relvadega, olid osad meist hoopis sissikursuse esimesel nädalavahetusel.
Kursus algas juba reede õhtul kui meile tehti teoreetiliselt selgeks, kuidas üks õige siss talvises metsas tegutsema ja liikuma peab. Soojas klassiruumis istudes saime teada, et kui jaoülem ütleb: „Mehed, teeme karikakra“, siis ei tähenda see, et tuleks hakata kätest kinni hoides veidrat ringmängu mängima, vaid hoopis vastase jälitajate eksitamiseks suuri, üksteisega ristuvaid, suusaringide tegemist. Muidu tuttavad väljendid nagu tilkumine, maha astumine ja rebasehaak said samuti uue ja huvitava tähenduse. 
 
Peale teooriaõpet laaditi sissimiseks vajalik varustus veokitele ootama laupäevahommikust väljasõitu.
Laupäeva hommik algas relvade välja võtmisega. See tegevus on meile ammu tuttav ning väga palju aega ei kulunud kui me juba kõik istusime veokitel, kibeledes välja sõitma. Esimene masin startis ümbruskonda varjutavas suitsupilves, meie oma tihedalt kannul, aga juba 200 m baasi väravast veoki jõud rauges ning auto ei jaksanud enamat kui vaikselt veereda. 
Selge, autovahetus. Veeresime tagasi baasi ning võtsime reast järgmise masina, laadisime varustuse ümber ning jõudsime sellega poolele teele värava suunas kui juhtus sama, mis esimese autoga. Laskmata moraalil langeda võtsime, rõõmsate hõigete ning naljadega üksteist ergutades, reast järgmise veoauto ning laadisime kogu varustuse veelkord ümber. Kusjuures kaks korda kiiremini kui esimesel korral, mis näitab selgesti, et harjutamine teeb meistriks.
 
Eesti kirjandusklassik on ütelnud: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ Sama juhtus ka meiega. Kui me kolm tundi planeeritust hiljem Männiku harjutuseväljale jõudsime, oli ülejäänud sissikursus juba kibedasti ametis eelmisel õhtul õpitud teooria praktikasse rakendamisega.  Et aega mitte raisata, kihutasime meile määratud piirkonda ja alustasime õppega. 
 
Selleks, et suuta talvises metsas paremini liikuda, peab siss oskama suusatada. Sättisimegi alla Rootsi riigi poolt meile kingitusena saadetud suusad ning pakkisime kelgule kogu varustuse, mis peaks jaol metsas olles kaasas olema.  Veidi oli pusimist suusa klambritega, millest osad otsustasid just sel päeval väljateenitud vanaduspuhkusele minna. Õnneks olid meil kaasas mõned varuklambrid nii, et kõik said ikka suusad alla. 
Alustasimegi siis esimese õppemooduliga, milleks oli majutuskohta liikumine kasutades jälitajate segadusse ajamiseks juba eespool mainitud kavalaid nippe – karikakar, maha astumine, rebasehaak jne. 
Tuleb tunnistada, et sissikelk on isegi ilma laskemoonata üllatavalt raske ning selle vedamine lumises metsas paneb ka treenitud inimesed pingutusest ägisema. Kõik jaoliikmed said seda lõbu ka järgemööda proovida. Kui majutus oli püstitatud ning instruktor kogu tegevuse üle vaadanud, liikusime järgmise osa juurde, milleks oli teede ületamine ning veel natuke jälitajate eest pääsemise kavalusi. 
Kahjuks oli kell selleks ajaks juba nii kaugel, et enne pimedat kõiki elemente korralikult läbi teha ei jõudnudki. Veidi tagasisidet ning näpunäiteid instruktoritelt ning oligi aeg leida jaole sobilik ööbimispaik.
 
Peale krõbekülma ööd algas pühapäeva hommik meie jaole laskmisharjutusega, kus kõik saime proovida kuidas on võimalik lasta kuulipildujat ja G3 kasutades toetamiseks erinevaid sissiga kaasasolevaid asju.  See oli väga huvitav ja õpetlik ning meeldis kõigile. 
 
Järgnevalt õppisime kuidas saab suuskadega roomata. Kuigi osad jaoliikmed avaldasid kahtlust, kas selline asi üldse võimalik on, tuli välja et kui ikka tahta on kõik võimalik ja Männiku harjutusvälja värskesse lumevaipa küntud vaod olid selle ilmekaks tõestuseks. 


 
Esimese nädalavahetuse viimaseks harjutuseks e. Grande finale`ks oli suuskadel jao liigutamine auto järgi seotud köiega. Kiirused ei olnud küll väga suured, kuid kukkuda saime sellegipoolest piisavalt, sest tihti paljastus lumevaiba alt reetlik liivalaiguke, mis libisevale suusale mõjus pehmelt öeldes pidurdavalt. Vigadest õpitakse ning viimasel ringil suutsime juba terve raja läbida ilma ühegi kukkumiseta. 
Sellega oligi harjutustega kõik. Viimaseks veel tagasiside juhendajatelt, rännak tagasi Plangu baasi ja relvade ning varustuse hooldus.
 
 
Järgmine osa kursusest toimub aprilli alguses ning siis tuleb meil kasutada kõike õpitut, et üle kavaldada lihast ja luust jälitusüksus, aga sellest jutustan ma teile juba aprillis.
 
Liitu meie kompaniiga, et saada osa heast väljaõppest ja veel paremast seltskonnast!

Artiklid