SS Uudised
09.07.2011

Põrgupõhja Retk 2011 7.-9.juuli 2011.

Neljapäeva hommikust kuni laupäeva õhtuni toimus Pärnumaal ja Raplamaal taaskord patrullvõistlus Põrgupõhja Retk. Põhja kompanii tiim osales juba 10.korda!
Retk on pühendatud Pärnu- ja Raplamaal 1944-1949.a tegutsenud metsavendadele, kes moodustasid Relvastatud Võitluse Liidu (RVL).
Start anti Pärnu Jaagupi lähedalt Ertsma punkri juurest ja Põhja kompanii tiim startis koosseisus: kpt K.R., ltn T.J., n-ltn A.N., lpn P.K. Starti toimetas meid tugimees ltn Aivar R. Kaardilugejaks ette asus Kaido ja ta tegi seda tööd kuni võistluse lõpuni ja seejuures väga hästi. Ees olles, pointman kordagi varitsusele ei sattunud.
Vastutegevust tegid KL Pärnu ja Rapla malevate kaitseliitlased, kelle jaoks oli tegemist vastutusala julgestamise õppusega.


Esimene päev toimus tegevus Halinga valla territooriumil. Meeldejäävam oli paintball relvade tule katte all KP pesasse granaadi viskamine. Siin oli meil hea meeskonnatöö ja granaat oli 2 mehe abiga peagi punkris, kus ülejäänud 2 hoidsid tulevahetust vastasega. Õhtupunkt oli keset metsi, kus aga oli ka väike tiik. Ujumine, söök ja väike telk üles ja saimegi magama.
Hommikul jätkasime luureülesande sooritamisega, meie P.K-ga liikusime varustusega punkti ära ja teine lahingpaar läks luuresse. Tegemist oli vastase rühma laagriga, mis oli väga hästi kaitstud ja julgestatud. Kokkuvõttes teenisime siiski luures alavõidu. Lõuna ajal oli ülesanne, kus nägime ka meie tugimeest Aivarit. Ülesanne oli kanda tugimeest kanderaamil mööda jõge ja tema lasi kanderaami külge monteeritud paintball relvast sihtmärke. Meeskonnatöö toimis taaskord väga hästi ja tulemuseks puhas sooritus.

Järgmine punkt oli Järvakandis. Punkti jõudmisel sattusime kontakti vastutegevusega ja jooksime päris pikalt. Kuigi läks 1 elu, saime päris hästi end lahti rebida. Ülesanne oli Järvakandi klaasitehase juures tsiviilkaitse varjend, kus pidime labürindist leidma kannatanud ja nad välja toimetama. Sealt edasi ööbimispunkti minek oli tugeva ajasurve all ja vaja oli ühte päris pikka rapsipõllust ülejooksu. Kuna saime võsa varjus poole põlluni, siis vastutegevus järgi ei jõudnud.

Teine öö oli natuke pingeline, sest õhtul öeldi, et hommikul või tulla ootamatusi. Olime juba kell 5 valmis, kuid kell 6 tuli häire—NKVD haarang on laagrile lähenemas ja tuleb liikuda järgmisse punkti. Kohe hakkasid 17 tiimi liikuma, selja tagant kõlasid automaadivalangud, mis üha lähenesid. Kilomeeter eest anti ka peatselt tuld. Valisime suuna paremale et haarangust väljuda. Teised tiimid läksaid vasakult ja jõudsid järgmisse punkti tund-kaks aega enne meid, olime viiamste hulgas. Ees ootas meditsiini ülesanne, kus P.K. tegutses
väga oskuslikult (lubati vaid 1 võistlejal esmaabi osutada). Siis ootas meid ees omal valikul kontrollpunktide läbimine. Kuna olime ca 1,5 tunniga teistest juba maas, siis otsustasime ühe punkti vahele jätta, mis oli päris kaugel ja ilmselt tugevalt vastutegevuse haardes.

Sooritasime ilusasti õhupüssi harjutuse ja asusime oma punktide valikut võtma. Päike leekis päris korralikult, parme ja sääski oli metsades palju. Jalad hakkasid juba pehmeks minema. Spinningu punkti ootealas saatusime kokku tiimiga Old Shatterhand. Selgus, et aastaid tagasi, olles vastutegevusele korduvalt alla jäänud, otsustas üks nende seast arendada välja luurelennuki. Nad tassisid seda trassil kaasas ja lisaks ka laptopi sellele ülesannete andmiseks. Ja seekordsel retkel oli mudellennuk juba heas tööhoos---kui lennuk luure ajal üle vastase lendas siis anti vastutegevusele käsk varjuda.
Läbisime kummipaadiga salaviina vedamise harjutuse ja jõudsime kella 6 ajal lõpujooksu algusesse Eidapere külje all. Kui lõpujooksu turvaalasse jõudsime, siis oli suur kergendus. Lõpujooksu oli ennast ehk vaid 600meetrit, kuid siis algas takistusrada, kus tuli roomata mudas ja ronida üle kändude.
Ja oligi finis, kus oli välisaun rajatud ja kuum dušš ja tugimees Aivari toodud külmad joogid. Õhtul oli veel Eidapere lauluväljaku kõrval välietendus, kuidas metsavennad hakkasid küüditamisele vastu.

Kell 23 oli autasustamine. Kuna punktitabelis olid enne vead sees, siis lõplikku seisu me ei teadnudki. Ja sel hetkel kui hõigati välja et II koht Scoutspataljon, siis oli kergendus suur. I koht ja sepistatud mõõgad kuulusid 4 aastase vahega taas Põhja kompaniile. Lisaks anti võitjatiimi liikmetele Põrgupõhja lahingu mälestusteenetemärgi III klassi ristid.

Mis tähendus on sellel lahingul, lugege palun allpoolt. Trassil olnud korraldajate veokitel oli postritel meeldejääv lause: ”Ükski võitlus pole enne lõppenud, kui keegi tunnistab end võidetuks.”

Suur tänu tugimees Aivarile, kes meid öösel koju sõidutas.
Kokkuvõtvalt: Põrgupõhja Retk oma metsas sumpamistega on ilmselt raskem kui Erna Retke trass. Meil oli väga hea meeskond ja alasid sooritasime hästi just seetõttu, püüdsime ühiselt leida lahendusi ja toetasime ideedega üksteist!

Tänan kõiki meeskonnakaaslasi, kelleks oli kindlasti ka tugimees.

Parimat,

Tanel Järvet

http://kultuur.elu.ee/ke492_metsavennad.htm

...
Põrgupõhja punkrilahing

Toimus Läänemaal Vigala metsas 31. detsembril 1947. Põrgupõhja punker rajati A. Hatto andmetel juba Saksa ajal ja sellesse kogunes 1947. a suveks peaaegu kogu RVL-i juhtkond (Peastaap). Väliselt meenutas see tavalist rindedzotti ja oli ümbritsetud sügava kraavi ning kuulepüüdva kaitsevalliga. Erinevatel aegadel viibis punkris 7–20 meest ja see oli ööpäev läbi valve all. 1947. a viimastel päevadel õnnestus julgeolekul RVLi jälitusoperatsioonide käigus punkri asukoht teada saada ja see ümber piirata. Ametlikus aruandes(39), millele on alla kirjutanud MGB 2N-osakonna ülema aset major Beljajev, 2N-osakonna 2. jaoskonna ülem kpt Gavrilevitš, 2N-osakonna 4. jaoskonna ülem vltn Novikov ja 260. laskurpolgu vltn Davõdov, kirjeldatakse tšekistlikku operatsiooni järgmiselt:

„9.30 jõuab operatiivgrupp (6 meest MGB-st, 23 meest SM 260. laskurpolgust) punkri lähistele, asukoha luure kestab 1 tund 45 min, punker avastatakse tihedas metsas kell 11.30, sinna viib ainult üks teerada. Piiramine algab 11.45, tunnimees märkab piirajaid 20 meetri kauguselt, avades vintpüssist tule, ettepanekule alla anda liituvad teised punkrisolijad omapoolse tulega. Toimub äge tulistamine käsirelvadest ja kuulipildujatest, visatakse granaate. Meie poolt tulistatakse automaatidest, ABT-st ja kolmest kuulipildujast.[....] 2- tunnise lahingu jooksul jõuame granaadiviske kaugusele. Kell 14 tehakse uus ettepanek alistuda, vastuseks visatakse granaate. Kell 14.30 kolm kiivrites bandiiti jooksevad kuulipildujatule katte all metsa loode suunas, nad on relvastatud vintpüsside ja püstolitega.

Nende järel punkrist väljunud kiivris mees ja naine saavad surmavalt haavata, mees sureb 4 meetri kaugusel punkrist, kuna aga granaadikillust kõhtu raskelt haavata saanud naine vangistatakse. Tema ülekuulamisel selgitati välja, et tema nimi on Asta Jõesaar, sünd 1926, illegaal jaanuarist 1947, metsavendade gruppi juhib „Minister“, tapetu nimi on Jaan Roosi.“

Nagu sellest aruandest edaspidi selgub, teel haiglasse Asta Jõesaar suri, põgenejaid aga tabada 12 km pikkuse jälituse järel enam ei õnnestunud, sest metsavennad tapsid jälituskoera. Kinnitatakse, et piirajate hulgas inimkaotusi ei olnud ja kolme põgenejana nimetatakse „Endlit“, „Jaskat“ ja „Jürit“. Kolmetunnise lahingu järel punker süttis ja hävines täielikult. Julgeoleku saagiks langes 1 granaadiheitja, 2 kergekuulipildujat, 1 vintpüss, 1 püstol, 17 granaati, 2500 padrunit ja rohkesti muud varustust, samuti RVL-i dokumente. 60 meetri kaugusel punkrist leiti röövitud „Willis“. Kui palju metsavendi tegelikult põgenema pääses, on teadmata. A. Hatto on nimetanud 7 meest, kuid see pole päris kindel, sest vana- aasta õhtu tõttu võisid paljud olla punkrist lahkunud. Järgmisel päeval kahele Sipa punkrile tehtud haarangu käigus leiti kohalolevana vaid üks metsavend (Oskar Jets).
... 

Uudised