SS Uudised
24.02.2016

Põhja Kompanii võitlejad NAKil, II osa

Iga korraga saab järjest selgemaks, mis tegelane see jaoülem tegelikult on, mida kõike ta peab teadma, mille kõigega hakkama saama ja olgu öeldud, et seda on ikka paganama palju. Need paar triipu õlakul on minu jaoks saanud täiesti uue tähenduse. Igat seersanti vaatan ma üha suureneva austusega.
Ei saa ka kuidagi mööda minna ilmast, mis on meil siin teadupoolest imeline. Kui eelmisel korral trummeldas peas viisijupp tuntud reggae sugemetega räpploost  - krdi külm on, krdi krdi külm on, siis seekord sai hoitud pöialt, et vihma sadama ei hakkaks. Külm on märjast iga kell etem variant.    
Nagu ikka, algas reede õhtu väikese sissejuhatusega, millele järgnes kodutööde test. 
 
Mida õppisime?
Patrulli planeerimist ja läbiviimist.
Maastikumudeli tegemist ja selle kasutamist käsu andmisel.                                
Lisasin ka pildid piirkonna aerofotost, mille põhjal tuli teha skits ja selle põhjal omakorda maastikumudel. Mudeli pooleliolevast variandist on samuti üks foto. 
 
Viisime läbi julgestuspatrulle, mille käigus sai iga jao liige vähemalt korra olla JÜ rollis. Seekord olid meil ka mingi kamp kurjameid vastutegevust tegemas, mis tegi harjutuse oluliselt realistlikumaks ja mõistagi huvitavamaks.
 
Kirjeldan ka ühte läbiviidud patrulli.  
Ülesandeks oli perioodil 141130 kuni 141240 läbi viia julgestuspatrull eesmärgiga kontrollida karjääriga külgnevat metsaala ~100 m ulatuses kaldast, alates baasist (lasketiiru peahoone) kuni karjääri vastaskaldal (vaadatuna tiiru poolt) asuva punkrini. 
Teadaolevalt võisid alas liikuda 1-2 liikmelised, vormis või erariietes, vaenulikult meelestatud isikud, kes võisid lihtsalt jälgida, filmida aga olla ka relvastatud ja provotseerida tulevahetusi.
 
Meie jagu oli viieliikmeline. Lähtejoone ületasime ettenähtud ajal ja liikusime formatsioonis järjestik. Teekond esimese KP-ni (KP=kogunemispunkt) kulges rahulikult, kedagi ega midagi kahtlustäratavat me ei märganud. Kui mitte arvestada ühte mootorratturit (jajah just nimelt, tänavasõidurattaga mootorratturit, veebruaris Männiku metsas), kes küll alguses meid ei märganud, aga kui seda viimaks seisma jäädes tegi, olime talle piisavalt lähedal, siis pidi pikali kukkuma. Meist jäi ta puutumata ja jätkasime oma teekonda. 
 
Kokkuvõttes oli üks huvitav, õpetlik ja isiklikus plaanis mõneti ennastületav nädalavahetus.
Tsiteerides komp ülemat - oli raju!

MPR RV KPR ML
 

Uudised